Elust enesest: kuldmedalist, edasistest plaanidest ning unistuste täitumisest

juuli 30, 2017

Vastukaaluks ilupostitustele lubasin, et räägin sellest, kuidas on möödunud minu gümnaasiumitee, mida tähendab kuldmedal, missugused on minu edasised plaanid ja palju palju muud... Nüüd kui aga neid sõnu ritta sean, siis on raske alustada, sest juttu oleks jutkui terve raamatutäis...

Do, did, done!
Minu gümnaasiumitee algas suure tagasilöögiga, kui ma olin siiralt pettunud, et minust Hugo Treffneri loodusklassi õpilast ei saanud. Tegemist on väga maineka kooliga ning olin kõik oma põhikooliaastad end väga heaks ja nutikaks õpilaseks pidanud. Kui koolide tulemused saabusid, siis selgus, et olin napilt napilt klassikomplektist välja jäänud ning kibe tunne oli sellevõrra suurem. Ma vist isegi nutsin päris päris palju, sest see oli ju minu u n i s t u s.
Sügisel alustasin kooliteed jonnakalt oma kodukoolis - Tartu Tamme Gümnaasiumis ning suuunaks sai Eestis ainulaadne meditsiinisuund. Kui ma olin koolis käinud umbes 1-2 nädalat ning ära näinud oma superlahedad klassikaaslased ning mõned elundid ja laibad biomeedikumis, siis teadsin, et elu on minu eest teinud maailma parima otsuse. Ma olen tõeliselt tänulik selle eest, et tol korral ei läinud kõik nii nagu mina soovisin ja unistasin. Ma võitsin omale klassist oma kõige kallima sõbranna Emma, sain maailma kõige lahedamaid koolipäevi veedetud Rihoga, lisaks veel olen ümbritsetud nii lahedate tüdrukutega nagu Brigitta ja Susanna, kes ka tõenäoliselt ühed suurimad Iluexpressi fännid on hahaa :D
Tänks, pliksid, olete parimad fännid <3 font="">
Olen niivõrd tänulik julge sammu eest, mida tegi meie kool kui saime riigigümnaasiumiks - tegemist oli valmimisaastal (2015) Eesti kõige moodsama koolimajaga ning raske on öelda Tamme Gümnaasiumile kool, see on midagi enamat julgen isegi öelda, et teine kodu. Tamme Gümnaasium on ainuüksi kodu juba oma kokkuhoidva ja ülihooliva koolipere tõttu. Ma poleks iial uskunud, et õpetajad võivad olla pigem suunajad kui ületähtsustatud isikud, kellele vaid mokaotsast "tere" julgetakse öelda. Olen tänulik kõikide imeliste õpetajate ning nendega koosveedetud aja eest. Minu jaoks on gümnaasiumist lahkumine olnud südantlõhestavalt raske ning endiselt on raske uskuda, et enam selliseid vahvaid päevi ees ei oota.
Lõpetasin gümnaasiumi edukalt kuldmedaliga ning pean seda oma elu esimeseks tõeliseks saavutuseks. Tõsi, tänapäeval pole kuldmedal enam see, mida ta oli vanasti, sest medalisaajate hulk suureneb iga aastaga. Tingimused on ju siiski aastast aastasse olnud samad: kuldmedali saamiseks peavad kõik kokkuvõtvad hinded olema 5 ning hõbemedali jaoks võib olla ka kaks 4. Raske on öelda, kas õppekavad on muutunud kergemaks või jagatakse medaleid liiga kergekäeliselt, kuid kui analüüsida enda õpinguid ning vaadata kõrvalt teisi 6 klassikaaslast, kes samuti medali said, siis saan käsi südamel öelda, et nad kõik nägid piisavalt vaeva, et välja teenida seesugune tunnustus ja kiitus.
Medal ei tohiks saada aga kinnisideeks, sest mina hakkasin alles 12. klassis vaatama oma hinneteseise ning mõtlema sellele, kuhu ma olen jõudnud ning millised ained vajaksid veelgi rohkem tööd, kui ma sooviksin lõpetada medaliga.
Medalisaamisega kaasnes ka 2 pidulikku vastuvõttu, enne lõpetamist koguneti Tartu linnapea vastuvõtul, mis oli minu arvates lihtsalt suurepärane ning ma tundsin tõesti, et nii minu kui ka teiste tublide lõpetajate tööd on austatud, me oleme oma linnale teinud uhkust ning oleme selle eest saanud ka väärilise vastuvõtu. Peetud sõnavõtud kiskusid silma pisara ning Liis Lemsalu akustilised palad andsid emotsioonidele veelgi hoogu juurde. Kõige tipuks pakuti vastuvõtul ülimaistvaid suupisteid ning kogu õhkkond oli pidulik, kuid siiski õdus.
Peale lõpetamist oodati juulikuu esimesel nädalal kõiki kuldmedaliste Presidendilossi Roosiaeda vastuvõtule. Umbes aasta tagasi poleks ma ilmselt osanud undki näha, et mind seesuguses suurejoonelises kohas oodatakse! Kahjuks ei soosinud ilm just kuigi palju vastuvõttu, kuid mulle meeldisid tohutult presidendi ning haridusministri tervitussõnad, mis julgustasid noori seiklema ning avastama, kuid samas hindama kodumaa juuri.
Paljud minu tuttavad teavad, et "Eliise on see tüdruk, kelle unistus on saada hambaarstiks", jah see ma olen! Hambaarstiks saamise kinnisidee on mul olnud umbes 3-4 aastat ning ma olen veendunud, et ühel päeval saan ma oma pisikeses kabinetis vastu võtta inimesi selleks, et kinkida neile kaunis naeratus. Minu jaoks mõjub naeratus inimeste puhul justkui visiitkaardina. Ilmselt seetõttu, et kandsin kunagi breketeid ning mäletan perfektselt seda päeva, mil need minult eemaldati ning minust sai "see kauni naeratusega Eliise".
Teate, aga ma olen TAAS jõudnud sinna, millega oma postitust alustasin.. Plaan A ei töötanud JÄRJEKORDSELT... Kuna sel aastal oli matemaatikaeksam korralik kirves, siis otsustasin proovida oma tulemust parandada keemia erialakatsega. Keemia on ühtlasi olnud minu tugevaim külg ning eelistaksin keemiat alati matemaatikale, seega teadsin, et kui isegi matemaatikaga ei õnnestu, siis keemiaga PEAB õnnestuma. Kui sain aga tulemuse täpselt päev pärast testi sooritamist, siis panin sama targalt ka telefoniekraani kinni ning sain aru, et kui minu pingutused mind nii teravalt nöögivad, siis pean endale selgeks tegema, et praegu pole veel minu kord hambaarstiks saada. Järjekordne napp pingerivist väljajäämine viib mind aga hoopiski farmaatsiateaduskonda, mis endas esimesel aastal hulganisti keemiat sisaldab (whuppiduuu).
11. klassis meditsiinipraktikal ehk "kunagi keksin samade riietega oma hambaarstikabinetis ringi"
Hetkel on raske öelda, kas proviisoriameti õppimisel võib juhtuda sama, mis juhtus siis, kui valisin gümnaasiumit. Igatahes olen aga avatud uuteks võimalusteks ning vajadusel proovima uuesti hambaarstiteaduskonda. Nagu ma juba mainisin, siis on proviisoriks õppimise juures suur pluss keemia osakaal ning samuti saan samal kursusel olla oma reaalainete pinginaabri Regina ning ülimalt armsa lapsepõlvesõbranna Mariaga. Girlpoweeeer! 
Ühtlasi lubasin selles postituses rääkida ka oma lõpukingitustest, mida olete ilmselt juba mõnes Instagrami postituses näinud.
Minu kallis Danero, kellega mind lihtsalt niivõrd tohutult õnnistatud on, suutis ükskord meie vestlusest kõrvataha panna selle, et minu suureks unistuseks on meikimislaud spetsiaalse valgustusega. Ja siis ühest hetkest alates kadus ta pea mitmeks päevaks ning õhtuks kuhugi "nokitsema" ning oli pidevalt ametis millegagi, millest mul isegi aimu polnud. Kokku võttis see salapärane sehkendamine mitu tublit nädalat ning kui ma ühel päeval talle külla läksin, siis ootas mind tema toas selline meistriteos:
See
lihtsalt
poleeeee
võimalikkkk!!!!! 
Danero tegi kõik absoluutselt ise, otsis lambid, puuris augud, lihvis, värvis, mõõtis, värvis uuesti, pahteldas, puuris, lõhkus peegli, paigaldas uue peegli, õppis elektrit, paigaldas juhtmed, leiutas elektrisüsteemi ning tegi veel mustmiljon asja, et minu unistus saaks teoks... Mul lihtsalt pole siiani sõnu!
Nagu sellest veel ei piisaks... Danero teab, et meikimine on minu suureks kireks ning nüüd kui mul on hea peegel, siis tuleb teha ka head meiki, kuid...millega? RT pintsleid olen omale jupikaupa kingituseks saanud, kuid rääkisin, et õige pea plaanin omale ka vinged komplektid silmameigi tegemiseks osta, sest väidetavalt peaks pintslis kogu meigi võlu peituma.
Peale lõpuaktust surus Danero aga mulle kätte musta kotikese, mille peal oli kirjas Zoeva... Teate, kui ma nüüd õigesti mäletan, siis vist esimene asi, mis ma talle ütlesin oli, et sa oled segane. No kuulge, Zoeva pintslikomplektist polnud ma veel suutnud kunagi unistadagi, kuigi nägin neid pintsleid pidevalt erinevates meigiõpetustes. Nüüd ühtäkki sajab minu noormees, kes tõenäoliselt meikimisest ega meigipintslitest mitte midagi ei jaga, mulle tuppa sellise kingitusega... Minu pakikesest vaatas vastu 15-osaline Rose Gold komplekt koos Zoeva pintsli-/meigikotikesega!
Olen oma siidisabasid katsetanud nüüd umbes-täpselt terve kuu ning mõistan 100%, miks öeldakse, et töövahendist sõltub tulemus. Nii kauneid silmameike, nagu olen selle lühikese aja jooksul oma Zoevadega teinud, pole ma veel mitte ühegi teise pintsliga varem saavutanud. Need lihtsalt... on nii teistsuguste karvade ning pehmusega. Värvid ei lendle laiali ning toone on nii mõnus hajutada. Samuti on pintslite hooldamine küllaltki kerge (hahha väljaarvatud jumestuskreemipintslid). Pintslid muutuvad palsamit kasutades taaskord pehmeks ning ei kaota pesemise käigus karvakesi. Väidetavalt peaks Zoeva pintslid vastu pidama koguni 7 aastat.

Ma loodan, et minu kirjutis annab inspiratsiooni nii mõnelegi koolilõpetajale või aitab pead püsti hoida nendel, kelle edasine plaan A või B käiku ei läinud. Ma olen siiralt tänulik sellele lugejale, kes mind juba mitu korda utsitanud on seda postitust tegema, aitäh!
Samuti andke märku, kui midagi olulist jäi kirja panemata või tahate koguni midagi muud teada saada :)
Kallistan!
Eliise

You Might Also Like

14 comments

  1. Nii siiras, südamlik, armas ja mõnus postitus! Nii tubli oled ja palju, palju edu edaspidiseks!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Suured tänud, armas Carmen! Nii tore kui postitus meeldis! :)

      Kustuta
  2. Ka minul ei toiminud keskkooli järgselt plaan A, soovisin minna alushariduse pedagoogiks õppima, kuid olin nii "tark" et kandideerisin ühte kooli ja ühele erialale, siis ei olnud muud valikut ning valisin plaan B-ks pagar-kondiitriks õppimise. Algselt mõtlesin, et õpin aasta ja proovin uuesti, kuid aasta möödudes tundsin et olen nii palju teinud ja omandan ühe eriala täielikult, siis töötasin sellel erialal ja meeldis :) Kuid nüüd aastaid hiljem gümnaasiumi möödumisest õpin siiski alushariduse pedagoogiks, sügisest 3.kursus. Praegu ei ole kahetsenud kumbagi valikut.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vauu, kui kummaliselt põnev lugu! Eriti vahva on muidugi see, et said boonusena juurde veel ühe põneva eriala ning naasta tagasi selle juurde, mis algul südamesoov oli! :)
      Rääkides erinevatest feilidest, siis suutis minu üks tuttav jätta Saisis avalduse tegemise poolikuks ning kui katsetele kohale läks, siis selgus, et tema taotlus ei olnudki läbi läinud. Õnneks on tegemist noormehega ning "tänu" sellele apsakale saab oma kohustusliku ajateenistuse enne ülikooli ära teha, vot sellised elu keerdkäigud :D

      Kustuta
  3. Kui tohib uurida, mis sinu eksamitulemused olid? :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oi, see on küll natukene liiga delikaatne info, mida avalikustada.

      Kustuta
  4. Kuidas Tammes meditsiinisuund oli? Kui pole hiljem otsest soovi meditsiini edasi õppima minna, kuid teema siiski veidi huvitab, kas tasuks minna? Kui palju seal näiteks tervislikule toidule, liikumisele jms tähelepanu pööratakse? Plaanin ka Tammesse minna järgmine aasta, aga pole suunas ki del ceel:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. VÄGA VÄGA lahe ning suund on nende 3 aasta jooksul veel rohkem täienenud (ning päris kahju on, et meie ei saanud mõningaid tunde läbida, mida on praegused 11. klassi õpilased läbinud). Hästi palju saab näha ning valdkondi on seinast seina, käiakse mitmetes Tartu Ülikooli Kliinikumi osakondades, Tervishoiu kõrgkoolis, kuid samas on ka loenguid ravimtaimedest ja ravimitööstusest.
      Meie klassis oli ~50% neid, kes ei seo oma tulevikku meditsiiniga ning ei mõelnud seda ka meditsiiniklassi tulles, kuid kasulikke infokilde kogu eluks saab igast loengust ningsamuti ka väga praktilisi oskusi (mina õppisin näiteks põetuse tunnis seda, kuidas kavalalt voodilinu vahetada :D).
      Hmm... tervislikku toitumist ning liikumist küll ülemäära palju ei propageeritud, tegemist on ju inimese enda valikutega ning meditsiinitundides selliste valdkondadega kokkupuude oli õhkõrn.
      Kindlasti kui tahad miskit veel teada, siis kirjuta mulle näiteks Facebooki lehele, rõõmuga räägiksin Sulle veel üht-teist, mis huvi pakuks :)
      Kui aga tunned, et hetkel on otsustamine nii kaugel, siis võid julgelt kirjutada ka enne sisseastumisi :)

      Kustuta
  5. Lihtsalt üks soovitus sulle, et vaata pigem matemaatika riigieksami poole. Keemia sisseastumiseksamid on TÜs VÄGA rasked. See vahva õppejõud, kes neid koostab, on öelnud, et edukalt sooritab selle vaid 9-10 inimest. Iseenesest on see keemia riigieksami sarnane, kuid aega on tunduvalt vähem. Õppisin aasta keemiat ja isegi siis oli raske :D. Aga kui siiski otsustad selle variandi kasuks, siis soovitan harjutada aja peale lahendamist. Edu ja jaksu sulle edasistel õpingutel :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, olen umbes täpselt sarnast legendi ka ise kuulnud ning eks see sutsu hirmutav ole ikka. Ka sel aastal treenisin end just riigieksmite läbitegemisega, kuid tegelikkuses olid testis minu arvates palju inimsõbralikumad küsimused kui lahendatud testides. Arvutusülesanded vajavad ilmselt tugevamat "trenni", kuid kuuldatavasti peaks proviisoris selliseid ülesandeid jõõõhkralt olema :D
      Aga suur aitäh infokildude eest, kas Sina said siiski keemiatestiga edukalt sisse? :)

      Kustuta
    2. ei saanud, kuid tegin uuesti hoopis eesti keele ja matemaatika eksami, eesti keele eksami sooritasin nii palju paremini, et sain sisse sinna, kuhu soovisin :)

      Kustuta
    3. Oi, märkasin alles nüüd, et veel ühe vastuse oled kirjutanud *piiinliiik*
      Olen juba ka päris paljudelt tuttavatelt saanud soovitusi riigieksamile siiski lootma jääda ning juba vaikselt lepin selle mõttega, et need matemaatikaasja, mis kappi peitu said pandud, tuleb nüüd ühel hetkel uuesti välja otsida :D Eesti keele tulemusega olen rahul, seega selle jätan ilmselt samaks.
      Aga mul on väga väga hea meel Sul kõik siiski õige raja peale jooksis! :)

      Kustuta
  6. Sõna otseses mõttes tõmbas pisara silma, niii armas ja soe :) palju-palju-palju edu!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Praegu on mul küll südames see "awwwwwwwwwwww" hetk, kuid samas nii tore, et sain emotsiooni edasi kanda. Aitäh, et panid oma mõtted ja tunded kirja ning suur tänu heade soovide eest! :)

      Kustuta