Outfit: 27.07 + life update

juuli 28, 2018

Ma pole juba ammu siia niisama jutustama tulnud, kuid täna tunnen, et mul on teile rääkida nii nii palju et ma lausa ei teagi kust täpsemalt alustada. Viimase outfitipostituse juures jäime peatuma just äsja enne sisseastumiseksameid, oli nii?

Pluus - Zara | Püksid - Terranova | Lillepärg - H&M
Ja sisuliselt terve juuni-juuli olen blogis nii vaikset ja madalat profiili hoidnud, et ma isegi ei mäleta, millal ma nii vagusi varasemalt olnud oleksin.
Mis siis vahepeal juhtus?  Väga väga palju emotsioone, äärmusest äärmusesse! Nimelt algas kõik sellest, et minu akadeemilise testi tulemus ei tulnud piisav, mistõttu teadsin, et ükskõik mis ime ka ei juhtuks, minust taas hambaarsti ei saa.. ükskõik kui väga ma seda ka ei sooviks!
Ning selised uudised klohmivad läbi, sõna otseses mõttes ning kaotavad usu endasse, sest see on nii mõistmatu, kuidas saab üks test niivõrd suure ämbritäie külma vett kaela tõmmata, lahterdada mind "kõlbamatute" kastikesse, mis sellest, et olen sisuliselt viimased 5 aastat oma elust nii suure pühendumusega selle eesmärgi nimel töötanud... prrrr, ma ütlen!
Kui mind aga kaks päeva hiljem keemiatest ootas, läksin sinna lihtsalt iseenda pärast, et näha, kas pooleaastasest tööst on kasu. Kuid need 2 päeva, mis mul olid planeeritud kordamisele, läksid iseenda ülesturgutamisele ning õppimisest ei tulnudki mitte midagi välja... Ma olin juba käed üles tõstnud ning andnud loobumisvõidu.
Mõned päevad hiljem sain aga teate oma eksamitulemusest ning pidin ehmatusest pikali kukkuma! Ma olin selle nii uskumatult hästi teinud, et kui näiteks hambaarstis oleksid samad sisseastumistingimused olnud nagu eelmisel aastal, oleksin koheselt sees olnud - kuid elu ikkagi ju armastab üllatada ja trikitada!
 Ma pole küll kunagi isegi julgenud unistada, et võiksin arstiteaduskonda sisse astuda, kuid väike tuleke minu sees juhatas mind ka sinna kandideerima. Ning ühtäkki saabuski minu postkasti kiri, et olen arstitudengite ridadesse oodatud - nii niii lahe, niii lootustandev, nii inspireeriv ja niiiiii ootmatu! Inimeste aitamine on olnud alati minu suurim soov ning ma olen siiani hämmingus, et seda tõesti-tõesti (paljude) aastate pärast teha saan! Ning võite ju arvata, kes ärkab igal hommikul mõttega "millal-ma-juba-kooli-saan-minna?!".
Kuid nagu nad öelda armastavad: "The best time of your entire medical school career is between the times when you first get your acceptance letter and when you start school."
Eks ma siis naudin oma parimat aega... :D
Ning kui rääkida veel muudest emotsioonidest, siis viimase ajal tunnen, kuidas Instagram mind närib, ja sõna otseses mõttes suurte tükkidena näksab. Ma nii nii väga tahaksin suurendada oma postituste levikut, nii nii lihnte oleks jagada uusi postitusi storyde abil "see more" kaudu, kuid 10 000 jälgijani on pikk tee minna... Kuid õnneks on Facebooki abil postituste jagamine mugav ning usun, et sealt tuleb ka suurem osa postituste lugejaid - muideks, mille kaudu Sina täna siia postituseni jõudsid Facebooki või Insta või hoopiski millegi muu kaudu?
 Instagramiga on lihtsalt selline nokk-kinni-saba-lahti seis ning minu kogemused näitavad, et postituste promotemine on vale ning mõjutab liigagi palju tulevikupostitusi - ehk nende vaadatavust kahandatakse meelega, et kasutaksid uuesti promote võimalust.. n õ m e! Kuid mulle nii väga meelib teile postitada, neid vahvaid mõtteteri, tootepildikesi, ilupildikesi ning seni kuni vähemalt ühele inimesele lähevad need korda, postitan aga edasi!
Kui rääkida aga veel Instagramist, siis enamus küsmusi, mis minuni story kaudu tulid, said kajastatud, kuid minult küsiti ka minu ilu saladust ja selleks saladuseks on õnnelik eluviis. See kõlab nii klišeena, kuid ma pole ennast kunagi varem tundunud ilusamana kui praegu - see kõik on seotud õigete inimeste, õigete valikute ning iseendaga sõpruse loomisega. Kui su kõrval on inimesi, kes panevad sind kahtlema enda väärtuses - lase neil minna, kaugele kaugele, nad tõenäoliselt ei muutu, sest sina saad muuta vaid iseennast, mitte neid.
Kui laskuda aga rohkem materiaalsele poolele, siis mina ütlen ausalt, et ma väga armastan meikida! Ja pole midagi lahendamat kui katsetada no makup makeupiga ehk luua meik, mis justkui rõhutab sinu loomulikku ilu, kuid jääb seejuures nii neutraalne, et vaid terasem silm märkab, et tegemist on meigiga.
Suvel olen märganud ka seda, et minu juuksed on ebareaalse kiirusega kasvama hakanud, kuid jällegi neil perioodidel, mil tihedamini oma juuste kasvu pärast muretsen, ei kasva need peaaegu üldse... Seega soovitan veidike "käega lüüa" just selle pärast, et tõmmata iseendalt stressi maha ning survestada vähem alateadlikult oma keha omadusi, olgu see kas näonahk, juuksed, kehakaal, küüned, mis iganes, mida vähem tähelepanu oma naiselikele probleemidele juhtida, seda kiiremini need probleemid ka lahenevad - vähemalt minu kogemuste põhjal! :)

Ja mina tunnen, et pole midagi mõnusamat, kui lihstalt lobiseda! Nii nii hea on korraga kõik oma mõtted kirja panna - tühjast, tähjast nagu öeldakse. Peaksin seda vist tihedamini tegema?
Te olete nii vahvad ja armsad, aitäh, et olete siin minuga juba 5 aastat olnud! Kallistan kõvasti ja saadan armastust igaühe südamesse!
Eliise

You Might Also Like

8 comments

  1. Ma olen Su blogi lugenud päris algusest peale ja olen Su üle niiiiiiii uhke!
    Lihtsalt vau!
    Minu salajane unistus on ka ühel päeval arstiks õppida, praegu aga on kahjuks palju teisi muresid. Kuidas aga katseteks valmistusid? Kellega ja kust asju kordasid ja õppisid? Kuidas motivatsiooni hoidsid?
    Ja need instagrami mõtteterad on ka väga lahedad.
    Ja sellised elulised postitused on kindlalt parimad! :)
    Anonüümselt suuuuuur kalli Sulle! Sa oled niiiiiiiiii ulme vinge naine!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Niii tore, aitäh, et minuga oma mõteid jagasid, see tähendab mulle nii palju ja nii vahva, et oled minu seltsis blogi vahendusel aega veetnud - aitäh, aitäh, aitäh! <3
      Mis puutub aga õppimisse, siis suures osas aitas mind see, et õppisin aastaaega proviisoris ning esimesel aastal on ühtlasi ka palju keemiat, mistõttu sain hea gümnaasiumikeemia meeldetuletuse kui ka "praktilisema" lähenemise, mis aitas paremini keemiat mõista. Kuid väga palju aitab varasemate aastate riigieksamite ülevaatamine, näidistesti harjutamine ja gümnaasiumikeemia töövihikud :)
      Matemaatikaeksami sooritasin ka uuesti ning selleks käisin õppimas oma eelmises koolis abiturientide eksamitundides, aga kahjuks eksisin eksamil ühe valemiga ning vajaminevad punktid läksid kaduma, sellest tuli ka otsus keemia juulikuus sooritada sisseastumiseksamina.
      Tagasilöögid on motivatsiooni puhul need kõige-kõige karmimad ja tegelikult ma ütlen ausalt, et enne keemiaeksamit ma olingi täiesti alla andnud ja mul tekkis see "suva-faas" ehk, et saab mis saab, niikuinii pean järgmine aasta uuesti poovima, kuid läks hoopiski nii... Aga ma juba ise olen ka iseloomult selline iseenda suhtes karmim, mistõttu ma juba kiusu pärast proovisin kõiki neid eksameid teha, et näidata iseendale, et ma saaaaaan hakkama, vahet pole kas täna, homme või viie aasta pärast, ühel päeval ma veel taon rusikaga vastu rinda ja tunnen enda üle uhkust... :D
      Kuid palun palun proovi kindlasti arstiks saada, kui see on Su soov, päris tõsiselt! Pole midagi paremat, kui arst, kellel on päriselt soov inimesi aidata, tihtipeale on paljud arsti kandideerijad need, kes panevad oma avalduse "lihtsalt sisse" ilma siira soovita heade eksamitulemuste pärast ning see on kurb, nii nii kurb! Seega võitle ja anna endast parim, et Sina oleksid tulevikus see arst, kes on südamest seda kohta soovinud!
      Kallistan Sind ka väga kõvasti ja loodan väga, et murepilved kaovad peagi pea kohalt, et päike taas paista saaks! Minule tõid küll päikese välja (selise päikese, mis paneb särama, mitte ei kuumuta nagu see, mis akna taga paistab!) :D

      Kustuta
  2. Mina näiteks avastasin Sinu blogi meie ühise sõbranna Hele-Liisi kaudu :) Ning juba aimasin, et kui sa oled Hele-Liisi sõbranna, siis oled Sa kindlasti sama imetore inimene. Ei oskagi öelda, mitu aastat lugeja olen olnud, aga endale tundub, et üsna pikalt. Mäletan, et esimene postitus, mida nägin, oli mingisugune meigivideo. Ajal, mil blogimine veel hästi popp oli, jälgisin paljusid tüdrukuid. Nüüd olen jäänud vaid kahel silma peal hoidma: Sinul ja Anna Elisabethil. Teil kahel on tõesti väga kvaliteetne ja asjalik "materjal". Muuseas on ka tore olnud Sinu isiklikumale elule kaasa elada, mida siin väheke jagad. Linnas olen ka nende aastate jooksul täitsa mitu korda sattunud nägema ja juba on tunne nagu oleks vana tuttav, keda võiks tervitada. Mina olen kindlasti üks nendest, kelle pärast võid sotsiaalmeedias ajada oma asja omamoodi edasi, sest need, kelle südamesse juba pugenud oled, jälgivad Su tegevusi niikuinii. Kuigi mõistan täiesti, et selle juures on ka rohkemate inimesteni jõudmine :) Palju õnne arstiteaduskonnas õpingutealustamise puhul ja jaksu edaspidi kõigil rinnetel!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oh, nii lahe lugeda, kuigi ma just paar päeva tagasi vaatasin seda meigivideot ja mõtlesin, et peaksin selle privaatseks panema, sest... :D
      Mulle ka nii Anna Elisabethi postitused meeldivad, alati nii informatiivsed ja pärast lugemist tekib alati tunne nagu tahaks kõiki asju endale ka osta, haha! Aga mulle nii meelib, et mainisid posituste sisukust, sest vahepeal ma kardan, et paiskan ühte postitusse nii palju infot, mis võib mõjuda "väsitavana"... :D
      Kuid tänan siiralt, et minuga oma mõteid jagad, sest ma tõesti näen, et elulised postitused on lugejate jaoks põnevad ning miks mitte hakatagi tegema nt kord kuus selliseid "kuu kokkuvõtteid" piltide ja muu jutuga, et natukenegi lähemale oma lugejatele saada - näe, andsid kohe nii paju inspiratsiooni!
      Aitäh iga kirjutatud sõna eest, mu süda on lihtsalt ääääreniii headusega täidetud ning teinekord tule ja kallista! Kallistada mulle meeldib ja jutustada samuti! :)

      Kustuta
  3. Nii tubli oled! Palju edu sulle arstiteaduskonnas ;) ning ma lihtsalt pean mainima, et naine, sul on megad kõhulihased!!!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh sulle siirate soovide eest! <3
      Hihi mina ja mu kõhulihased ka täname, kuigi sellel pildistamisel on ilmselt suurt rolli mänginud ka langev valgus, sest ma ka ise üllatusin just selles neljandas pildis :D

      Kustuta
  4. Palju õnne arstiõpesse saamise puhul! Väga meeldib su ellusuhtumine!
    Jäin su blogi lugema ja tekkis täielik dejavu tunne. Nimelt teadsin juba põhikoolis, et soovin arstiks saada. Õppisin ja pingutasin alates põhikoolist saadik, et saada arstiõpesse. Lõpetasin gümnaasiumi medaliga, kuid eksamid läksid nii halvasti. Mul tuli selline närv eksamite ajal sisse, et kogu pea oli tühjaks pühitud ja ainus mõte, mis oli ''pean arstiks saama''. See sundmõte saigi saatuslikuks.
    Võtsin aasta vabaks, et eksamiteks õppida ja uuesti proovida. Eksamite lähenedes olin üks suur närvipundar, nägin kohutavaid unenägusid ja ei suutnud üldse keskenduda. Eksamite ajal oli jälle nii suur närv, et ei saanud jälle vajalikku tulemust. Otsustasin, et jätkan õpinguid proviisoriõppes (olen sind kooli peal näinud :)). Esimesel aastal kahtlesin palju, kas see on ikka asi, mida ma tahan õppida. Palju oli üldiseid aineid, (keemia, füüsika jne) mis mulle eriti huvi ei pakkunud. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas tulema erialaseid aineid ja käisin valikainetes, kus inimesed tutvustasid, kus on võimalik proviisorina tööd leida (apteek pole ainus töökoht, nagu õppejõududel meeldib toonitada). Minul läks kohe silma särama, kui sain teada, millised suurepärased võimalused mul pärast ülikooli on. Ravimitööstus on suur ja lai! Mina olen väga rahul, et otsustasin proviisoriõpesse edsasi jääda!
    Eks elul on omad plaanid ja kõik läheb täpselt nii nagu minema peab. Sa oled väga inspireeriv inimene!:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jee, aitäh Bloggerile, et ta on lõpetanud mulle uute kommentaaride saatmise teadete saatmise.... Seega vabandan, et alles nüüd Su kommentaari nägin!
      Ma vist nende kahe aasta jooksul olengi aru saanud, et kinnisideed võivad olla head ja üdini motiveerivad, aga samas võivad lõppude lõpuks inimese täielikult "läbi küpsetada" (tõstan käe üles!).
      Kuid jaa, proviisoriõppega on tõesti see, et suurem osa auru pannaksegi apteegile ning esmakursuslastel tõmbabki see täielikult motivatsiooni alla. Aga esimesel semstril kui avastasin enda jaoks kliinilise proviisori karjäärivõimaluse tundus see justkui lootusekiir, aga sama kiiresti kui ma selle enda jaoks leidsin, sama kiiresti matsin ka selle mõte maha, sest välismaal õppimine, raha, tööpuudus Eestis jne jne... Ühesõnaga proviisoris kukkus kõik ikkagi kolinal kokku ja ma sain aru, et tuleb vanade unistuste juurde tagasi minna, või siis ootamatult uued avastada, nagu juhtus arstiõppega :D
      Aga Sa oled juba nii nii kaugele jõudnud ja varsti varsti juba ka lõpp paistab, seega võidukalt lõpuni välja ja ehk kohtume juba meditsiinivaldkonnas või siis blogimaastikul kohe kindlasti!
      Aitäh Sulle, et kirjutasid neid toetavaid mõtteid ning olen 100% nõus, et kõik lähebki alati nii nagu mienma peab, isegi kui seet undub vale või ebaõiglane, aga igal asjal tundubki olevat oma õige aeg, põhjus ja koht! :)

      Kustuta