Outfit: 25.07 + arstitudengi 1. aasta kokkuvõte

juuli 25, 2019

Hea, et mul on olemas koht, kuhu teiega lobisema tulla! Just täna on mul ka miskipärast eriline jutustamise tuju, mistõttu võtan ette ühe pikema postituse, mida olin teile juba ammu ammu lubanud ehk räägin teile pisut, kuidas möödus minu esimene aasta arstiteaduskonnas.

Selleks, et postitus aga ainult üks jutuvada poleks jagan teiega ka mõnusaid suveõhtuseid pilte ning kui kevadel ja talvel on "minu tooniks" roosa/hall, siis selle pildistamise fotod reedavad kindlasti minu suvetooni:
Kleit - Mohito | Papud - TOMS open24.ee | Käekott - River Island | Ehted - Itaalia tänavamarket
Jah, muidugi on see beež! Ja, oi kui palju seda tooni minu riidekappi ja isegi jalatsiriiulisse hiilinud on! Ka need TOMS'i suvised papud on just nimelt need, mille nimel ma päris mitu nädalakest just soojasid ilmasid ootasin. TOMS'i ekstramugavatest ning heategevuslikest jalanõudest on juttu olnud ka varem ning just nimelt selles postituses: http://www.iluexpressblogi.ee/2019/03/outfit-303.html
Kui tulla aga väga palju kõneainet tekitanud arstiteaduskonna juurde, siis see aasta on mind juba inimesena nii palju kujundanud: muutnud veelgi täiskasvanumaks ning andnud mõista paari muud tähelepanekut, millest ka kohe pikemalt jutustan... Näiteks sain ma päris kiiresti aru, et vahet ei ole millal alustada õppimist, olgu see kas nädal või 3 päeva varem - alati jääb 1 päev puudu, a l a t i! 
Mis puutub aga iseenda tundmaõpimisse, siis õpetas see aasta mulle, et kipun olema liiga enesekriitiline ning nõudma enda maksimumist omakorda maksimumi.... Olgugi et mõne inimese jaoks võivad hinded olla A&O (jah, neid on tegelikult palju), siis minu jaoks on kõige kõige tähtsam, et ma ka õpitust reaalselt aru saaksin, sest mis arst minust saab, kui ma isegi ei adu, mida ma endale tundide kaupa pähe olen ajanud. 
Paratamatus on aga see, et seesugune saan-asjadest-päriselt-ka-aru meetod võtab tunde rohkem aega kui lihtsalt päheõppimine... Ja see on ka põhjus miks ma alatihti ajahädas oma õppimistega olen ning tunnid enne arvestust/eksamit rusikaga piki kukalt taon ja häbi tunnen, et kõik teemad nii hästi selgeks ei saanud kui oleksin lootnud. Kuigiii mul on ju veeel 5 aastat aega (+residentuur, taevake!), et kõike õpitut korrata, rakendada ja veelkord uuesti üle õppida. Ehk oleks tervislikum nüüd edapidi iseenda vastu veidike leebem ja andestavam olla..?
Teine suur esimese õppeaasta õppetund on see, et heal tasemel kooli ja tööd korraga teha on ikka päris korralik pähkel. Õnneks on mul tõesti suurepärase graafikuga töö, kuid siiski-siiski see on lisakohustus.... Uisutreenerina on mul nädalas vaid mõningad kohustuslikud tunnid, mis mul tuleb ilmtingimata kohal olla, kuid personaaltrennid saan alati ma graafikute järgi sättida ning raskematel nädalatel kasvõi tühistada. Küll aga tunnen, et kui ma saaksin nädalas kõik need töötunnid panna hoopiski õppimisele või puhkamisele(!!), saaksin nii mõnelgi päeval kauem magada, st ei peaks kella 3-5 vahel öösel/hommikul ärkama, et õppima hakata.... vist?
Kolmas "asi", mille eest mind hoiatati on see, et sotsiaalne elu justkui kaob ära - ei kao! Päriselt ka, kuid minu nö "tavalised" sõbrad on ikka väga suures osas rühmakaaslastega asendunud ja tõesti see on üks suurimaid boonuseid, mida arstiteaduskond lisaks suurepärastele teadmistele mulle andnud on! Meil on lihtsalt nii nii lahe punt, kelle pärast võib täiesti vabalt kella 7.30ks ennast Chemicumi õppima vedada, mis sellest, et koolipäev hakkab reaalselt alles kell 12.15 :)))) 
Ja seltskond on kogu selle suure õppimise juures nii nii oluline, sest kui meil kellelgi ikka juhe stepslist täiesti välja tuleb, siis on olemas need inimesed, kes lihtsalt ei lase sul graviidset lüli mängida ning kasvõi suruvad sinust need teadmised läbi. Olgu salarelvaks kas videod või totakad seosed nagu nt "C'mon Bro, you are Late for Supper" ehk näide sellest, kuidas jätta meelde cutaneus brachii lateralis superior #studytip #tänksSven
Kuid! Mis kõige tähtsam - mäletate ju küll kui ma tahtsin niiiiiii väga hamabaarstiks saada? 
Teate, tänaseks on olukord selline, et ma ei oska ennast hambaarstina mitte kuidagi ette kujutada. Arstiteaduskond on mulle juba nii palju oma võlusid näidata suutnud, et ükskõik mis ka ei saaks, minust saab ühel päeval Dr. Elken! Päriselt ka! Läbi raskuste, läbi katsumuste, läbi ükskõik milliste radade, kuid ma olen niiiiiiii tänulik, et elu mind just arstiteaduskonda viis ning ma tean, et ühel päeval panen kogu sellele teekonnale punkti. See on selline kutsumus mida on lihtsalt raske sõnadesse panna! 
Kallistan teid kõiki, et olete mulle nii vägevalt kaasa elanud ning kui sul tekkis veel küsimusi, siis kirjuta mulle julgelt! See on nii nii lahe, et päris mitmed sügisest alustavad esmakursuslased mind Facebookis/Instas on üles leidnud ning ma tõesti aitan teid siira rõõmuga! :) 
Järgmiste postitusteni!
Eliise

You Might Also Like

3 comments

  1. Tead ma loen su blogi esmakordselt, esimest posti üldse, aga kuna töötan meditsiinis assistendina, siis näost on juba näha, et kipud minema naistearstist residendi nägu :D soe armas välimus voogavad lokkis juuksed :D igatahes selline armas olemine käib nendega kaasas küll

    VastaKustuta
  2. Väga äge, et avastasid enda kutsumuse 🙂 Mainisid, et käid kooli kõrvalt ka tööl. Kui suure koormusega? Kas kooli ja töö kõrvalt jääb natukenegi aega ka puhkamiseks/hobidega tegelemiseks? Kui paljud arstitudengid sinu tutvusringkonnas käivad veel kooli kõrvalt osalise koormusega tööl ning kas töö tõttu kannatab kool?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Heii! Kuna Blogggeri kommentaaride teavituste saamisega on mul juba aastaid probleeme olnud, siis avastasin ka Sinu kommentaari seetõttu paarinädalase viibega, kuid lootuses, et tuled siia ehk kunagi tagasi vaatama, kas kommentaar on saanud vastuse, siis vastan rõõmuga Sinu küsimusele! :)
      Mina töötan hetkel näiteks 3 töökohal ning väga osava ajaplaneerimisega on kõik tehtav ja võimalik (täpselt sama mõtle ka hobide ja sõpradega aja veetmise suhtes). Ma küll ei tööta veel haiglas, kuid selle eest on nendes 3 kohas väga mõistvad tööandjad ning ka tunniplaan võimaldab nutikalt oma aega planeerida. Muidugi tuleb ette nädalaid, kus enamus ajast lähebki ainult õppimisele ja tööle ning sõpradele ja perele tuleb märku anda, et hei tegelikult ma olen elus küll, kuid järgmisel nädalal saame kohtuda ja aega koos veeta (kuid neid väga väga hulle nädalaid on semestri tavaliselt 2-3) :) Hetkel minu rühmakaaslastest töötavad vaid üksikud haiglates ja enamus on seotud teiste valdkondadega, kuid paljudel on haiglas töötamine plaaniks võetud selle aasta suvel, kui 3. kursus on lõpetatud ning võime alustada töötamist abiõena.
      Hmm.. kooli kõrvalt töötamise ja õppetulemuste vahel olen näinud, et maksimaalsetele tulemustele õppida on tunduvalt keerulisem (kindlasti mitte võimatu, aga ma lihtsalt pole vist niii niiii tubli), kuid samas on töötamine tervislik vaheldus pidevale õppimisele ning ma usun, et annab vaimsele tervisele omamoodi positiivse aspekti. Kuid jällegi oleneb tõenäoliselt kõik töö iseloomust, kollektiivist jms. Kaks minu praegustest töökohtadest puudutavad treeneritööd ning see on olnud minu jaoks suurepärane viis ühendada oma hobi tööga ning puhata pead õppimisest.

      Kustuta